Kuidas internet mõjutas: Fännikirjandust?

Kuidas internet mõjutas: Fännikirjandust?

Mis on fännikirjandus?

Fanfiction (fanfic) või eesti keelselt fännikirjandus on mingi teose fännide poolt kirjutatud lisamaterjal, mis üldjuhul ei ole ametlik ja autori poolt tunnustatud. Seda kirjutavad mõne raamatu fännid kes ei ole rahul kas selle ootamatu lõpuga, kirjutavad raamatule mitte kunagi ilmunud järje, pakuvad mõne teise tegelase vaatepunkti või lihtsalt samas fiktiivses maailmas toimuvat täiesti uut lugu.

Ajakirjadest nagu see tuli termin fänni-
kirjandus. (mis asja nad kannavad?)

Kui vana on fännikirjandus?

Tänapäevases mõistes fännikirjandus ja termin ise said alguse 1960 aastal USA's ilmunud ulmeajakirjadest (selliseid ajakirju ilmus tegelikult üle maailma, ka ENSV's ilmus paar tükki) kus tihti olid ka lugejate poolt kirjutatud lood, neid kutsuti nende tihtipeale amatöörliku sisu pärast Fan Fiction'iks (fänni-ulme), tänapäevane tähendus tekkis, kui telekas hakkas jooksma populaarne telesari Star Trek: The New Generation mille väljamõeldud maailma fännikirjandus vallutas paljude ulmeajakirjade lugejarubriigid.

 Kuid tegelikult on fännikirjandus selle moodsast terminist palju vanem. Väga hea ja lihtsasti loetava ülevaate annab wikisait Tvtropes siin: http://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/FanFic. 

Vanim säilinud fännkirjandus pärineb Vana-Kreekast kus pea lõputu arv teatrikunstnikke kirjutas näidendeid Homerose Iliase ja Odüsseia eeposte kangelaste tegudest nii enne, pärast kui ka Trooja sõja ajal. Vanasti ei olnud autoriõigusi ja paljude tööde autori osas ei olnud niigi keegi kindel. Varakeskajal kus lugusid vestsid bardid, skaldid ja muud jutuvestjad, ei olnud lugudel tihtipeale kindlat üleskirjutatud originaali ja iga jutuvestja muutis lugu oma nägemuse järgi kuni ühest loost oli saanud sada erinevat piirkondliku varianti.

Siin tegeleti fännikirjanduse esitamisega

Uusajal hakul avaldus fännikirjandus vaid mõne üksiku ajalehe loorubriigis, kuna nüüd kaitsesid autoreid autorikaitseseadused ja üldiselt ei talunud autorid midagi, mis tundus nende töö arvelt kasumi teenimisena. Ainuke viis fännil oma kirjatööle lugejaid saada oli, kui ta sai autori, või tema päriatega nõusse, et välja anda ametlikult toetatud järg, see ei õnnestunud just paljudel. Enamik fännikirjandust jäi siiski raamatusõbra kirjutuslaua sahtlisse ja kadus ajahämarustesse.

mõned tuntumad näited:

• Viimane Sõrmusekandja- Kirill Eskovi loodud Sõrmuste Isanda järg läbi orkide vaatevinkli, orcid meenutavad seal kahtlaselt punaarmeelasi, ja Sauron on Keskmaa industrialiseerimise isa kes võitleb heroiliselt tagurlike ludiitide vastu Gondorist.
• Sherlock Holmes-nüüdseks on A.C.Doyle'i tegelane jõudnud vabakasutusse, läbi aegade on mitmed krimiautorid loonud uusi Holmes'i jaWatsoni: järjejutte, romaane, kuuldemänge ja teleserjaale.

võib väita, et iga raamatu järgi tehtub film mis kaldub kõrvale originaalsest loost on fanfiction ;)

Internet ja fännikirjanduse tõus

Interneti levikuga tekkisid spetsiaalsed saidid kuhu iga fänn saab oma kirjutatud loometööd kõigile teistele vaatamiseks ja hindamiseks üles panna, kõike kuulsam neist on https://www.fanfiction.net/ ja http://archiveofourown.org/, kuid on pea lõputult väiksemaid ja kindla kirjaniku loomingule keskendunud saite. Fännikirjandus internetis kasavas välja amatöörkirjanike meililistidest ja hiljem foorumitest. Fännikirjanduse eraldi kirjateose liigiks kujunemine tuleneb täielikult internetist. Enne interneti levikut oli kirjatöö levitamiseks vaja raha, kuna fännikirjandusel ei ole legaalset katet ei ole sellega võimalik raha teenida ja seega ka levitada. Internet on olukorda muutnud, kuna internetti asjade postitamine on peaaegu tasuta on ka eri liiki amatöörkirjandus seal saavutanud tohutu edu. Iga populaarse autori kirjutatud raamatu ühe lehekülje kohta on vähemalt 1000 lehekülge fännikirjandust. 

Siin lehel on nii palju kirjateoseid, et ennem neelab päike maa kui sa jõuad neid lugeda.

Lahkarvamused kirjanike seas

Fännkirjanikud on aga läbi aegade kogenud tagakiusamist, levivad arvamused, et fännikirjandus on ideevaba rämpskirjandus mida ei ole sünnis teiste inimestega jagada, ega ka tõsiselt võtta. On kirjanikke kes on tõsiselt fännikirjanduse loomise vastu oma töödest nagu  George R. R. Martin, kes lubas kohtusse kaevata igaühe kes ükskõik millisel kujul levitab fännikirjandust tema töödest, neile vastanduvad kirjanikud, nagu  J. K. Rowling, kes  vaidlevad, et fännikirjandus on väga hea alustuseks noortele kirjanikele ja igaüks kes tahab oma kirjaoskust lihvida võiks fännikirjanduse kirjutamist proovida.